Välismaiste arenenud riikide prügi klassifikatsioon on olnud pikka aega, näiteks Saksamaal, Rootsis ja Jaapanis ning nende riikide prügi klassifikatsioon on olnud suhteliselt küpses faasis. Muidugi on küpsed on ebaküpsed, globaalsel prügi klassifikatsioonil ei ole ühtset mudelit, vastavalt riiklikele tingimustele omal on oma prioriteedid. Saksamaa oli esimene riik, kes võttis kasutusele majandusalased õigusaktid koos "kaskaadsete" karistuste ja kahesuunalise ringlussevõtu süsteemiga. Jaapani vastutus prügi liigitamise eest on selge, seal on täiuslik tasu- ja karistussüsteem ning seda rakendatakse rangelt vastavalt eeskirjadele. Rootsi on esimene riik, kes võtab maksuseaduste ja lõivude kaudu kasutusele jäätmete sorteerimise ja ringlussevõtu ning tootmisvastutuse süsteem on Rootsi esimene. Üldiselt on need reeglid ja eeskirjad välja töötatud ulatuslikust trahvini, kombineerides autasusid ja karistusi ning nende tuumaks on kodanike teadliku osaluse kasvatamine.
Saksamaa on vastu võtnud seaduse, mis keelab prügi äraviskamise oma äranägemise järgi ning kaitseb prügi sorteerimise ja ringlussevõtuga tegelevaid ettevõtteid. Prügi taaskasutusettevõtetel on õigus jätta ringlusse võtmata prügi, mis ei ole vastavalt klassifikatsioonile kasutuselt kõrvaldatud, samuti võib neil olla õigus määrata sellele pika aja pärast teatud trahv ning prügi sorteerimisettevõtted saavad ka olmeprügi. utiliseerimistasu.
Jaapani prügi klassifitseerimise tööstusel on rikkalik arenduskogemus, mis koosneb peamiselt kolmest etapist, esimene etapp on prügi klassifitseerimine, teine etapp on prügi klassifitseerimise mõju ja kolmas etapp on prügi ringlussevõtt. Jaapanis näeb tänavatel vähe prügikaste, mõne esmatarbekaupluse juurde on püsti pandud vaid väike hulk prügikaste, eesmärk on lasta inimestel prügi koju viia, et tagada Jaapani tänavate puhtus.